Lisaks kõikidele toredatele tegevustele oli meil tarvis olla ka asjalik. Kuna augusti keskel oli saabumas linna 50000 tudengit, siis soovitati meil osta enamik kodutarbeid ära enne nende tulekut. Nii me sõitsime nädal aega ringi autoga, mille pagass oli asjadest pungil. Suuremate mööbliesemete tellimisega püüdsime teha nii, et need saabuksid meie kolimise päeval või peale seda. Meie üürikorteris on olemas ainult vannitoa- ja köögimööbel. See on siin nii tavaline, et mööbliga koos kortereid ei müüda.
Kolisime sisse 22.augustil ning jõudsime teha sellel päeval ära suurküürimise ja osade asjade lahtipakkimise. Esimese asjana sai paika voodi, sest meil oli tarvis seal juba öö veeta. Teiste asjadega nii kiiret polnud. Asjatoimetused aga jäid seisma, sest meil oli juba ammu planeeritud 23.-25.august reis New Yorki sõpradega kokku saama.
23.augusti õhtul (reedel) alustasime autoga sõitu Jersey Citys asuva parkimismaja poole. Sealt oli plaan edasi kasutada PATH-i ja metrood, et jõuda ööbimiskohta Central Parkist loodes. Arvutasime välja, et sõit State College-st New Yorki on umbes sama pikk kui Tallinnast Värskasse. 😀
Esimene õhtu saime kokku Mai-Liisiga, kes saabus meie airbnb juurde. Airbnb-sse sissesaamine ei olnudki nii lihtne. Omanik oli jätnud võtme välja lukukarpi, mille sai koodiga avada. Kui me aga üleval üritasime ust lahti keerata, siis oli see ikkagi lukus. Telefoninumber oli Hiina oma ja sinna ei saanud ka helistada. Jändasime sellega mõnda aega, kuniks avastasime, et uks on terve aja lahti olnud ja meie võtmega keerates panime selle koguaeg kinni. 😀
Plaanisime minna kusagile istuma. Mai-Liis pakkus välja 230 Fifth Rooftop Bar-i. Oli veidi järtsus ootamist enne kui sisse saime, aga melu oli seal korralik ja joogid väga kanged. Kui džinn toonikuga maitses kangelt aga enam-vähem hästi, siis kokteil tequilaga maitses nagu veidi lahjendatud tequilashot. 😀
Hommikul plaanisime kolmekesti jalutada Central Parkis. Minu jaoks oli üllatav see, et seal on mitmerealised rajad jooksjatele ja jalgratturitele ning ka jalakäijatele ülekäigurajad koos fooridega. Rahvast oli seal metsikult palju, aga mõnus jahutav ilm ja laupäev oli ilmselt selle põhjuseks. Central Parki kõige põhjapoolsemas järves elutses ka väga palju kilpkonni. 🙂
Seejärel suundusime õhutrammiga Roosevelti Islandile jalutama, kust on hea vaade linnale.
Tagasi Manhattanil mõtlesime, et võtaks ühe õlle ja sattusime sellisesse kohta nagu City Hops. Pood, kus müüakse õlut, aga on ka baarilett ja valikut vaadist. Lisaks baarmaniga jutustades saime teada, et seal on müügil ka üks Põhjala õlu. 🙂 Peale selle avatasid teised kohas nimega Top Hops ka Prenzlaueri. Seega Põhjala teeb tõesti ilma.
Peale seda käisime söömas The Plaza Food Hallis ja seejärel sõitsime metrooga High Line juurde. Nägime ära The Vesseli ja jalutasime läbi High Line-i, mis on endise raudtee peale ehitatud park. Rahvast oli sellel päeval nii palju, et väga raske oli seal liikuda. Seda kohta kavatsen peagi uuesti külastada, et rahulikumas tempos nautida. Trügimine ei ole mulle meelepärane. 🙂
Seejärel kõndisime mööda The Oculusest, mis on transpordi sõlmpunkt, kus peatuvad metrood ja ka PATH. Selle läheduses asub kohe ka 9/11 Memorial. See memoriaal tekitas minus umbes samasuguse tunde nagu Maarjamäe memoriaal. Need kaks on lihtsalt minu arvates nii hästi emotsioone tabavalt tehtud.
Elise ja ta õde ning sugulane pidid meiega küll poolest päevast ühinema (tulid lennukiga Kanadast), kuid neil oli sekeldusi ja lõpuks saime nendega kokku alles hilisõhtul. Seega suundusime kolmekesi päikeseloojangut nautima Dumbo Parki vaatega linnale ja Brooklyn-i sillale. Sild oli jällegist rahvast pungil täis, kuid vaated sillalt olid imelised.
Viimaks õnnestus ka Elisega kokku saada ja enne magama minekut hüppasime läbi ka Times Square-lt. See päev oli ikka väga tegus ja samme tuli kusagil 40000 kanti. Käisime nii Brooklynis, Roosevelti saarel kui ka mitmeid kohti Manhattanil.
Järgmisel päeval pidime teistega kokku saama Coney Islandil rannapromenaadil. Peale seal jalutamist ja otsust, et vette siiski keegi ei taha minna, läksime Smorgasburgi parki toiduturule. Seal oli väga palju valikut ning meie Priiduga võtsime pardilihaga burgerid ja värske ananassimahla.
Viimase kohana istusime veel ühes baaris Williamsburgis ja seejärel oli meil Priiduga aeg suunduda tagasi koju State College-sse. Ootamatult oli PATH-i peatus suletud ning kuna me olime tagasisõidu pileti juba varem ostnud, siis anti meile nende samade eest paadisõit Jersey Citysse, mis muidu oleks palju rohkem maksnud. Saime veel viimase ilusa vaate linnale. Jällenägemiseni, New York!
New York on suurlinn, mida külastame praegu ilmselt kõige rohkem. Esiteks olime seal augustis. Teiseks 12.septembril tulevad meile külla minu ema ja Priidu õde ning me planeerime seal veeta 5 ööd. Oktoobris saame New Yorgis kokku Sergoga ning lisaks oleme ostnud ära piletid jõuludeks Eestisse, mis samuti lähevad läbi New Yorki. Otsustasime nautida ka sealset jõulumeeleolu enne lennureisi. Saame ära näha pea kõik aastaajad. 🙂
Koju tagasi jõudes ootas ees iga päev palju mööbli kokku panemist ning asjade soetamist. Nagu meid hoiatati, siis olidki poeletid peale tudengite saabumist tühjad ja me olime ikkagi osad asjad teadmatusest ostmata jätnud. Näiteks maitseaineid käisin piidlemas oma nädal aega enne kui nägin, kuidas tädi neid lõpuks ometi juurde tõi. Veel praegugi, peaaegu kolm nädalat hiljem, on letid osaliselt tühjad. Paistab nagu oleks see üllatus, et uus kooliaasta hakkas. Nagu Eestis on alati, et lumi tuleb ootamatult ja inimesed pole ikka valmistunud selleks. Kuigi iga talv see lumi ju maha tuleb.
Nüüdseks oleme saanud selle tühja korteri elamiskõlbulikuks. Midagi luksuslikku ei ole aga saab elatud. USA ehituskvaliteet annab muidugi igal sammul tunda. Elame esimesel korrusel ja ülemise korruse inimese liikumist on igat sammu kuulda nagu elevant trambiks pea kohal. Kui ta käib vetsus ja duši all, siis on samuti kõik kuulda. Kõige geniaalsem on muidugi leiutis, et gaasikatel, mis tuba soojaks kütab ja jahutab, on kohe magamistoas. Praegu pole me pidanud enda oma huugama panema, sest ilmad on sellised parajad ja vajadust pole. Samas naabrite omasid kuuleme me ka ja juba need teevad lärmi. Ma ei tea, kuidas me talvel siin magada saame selle mürinaga. Lisaks on veel meid häirimas ülevalt naabri külmaveetoru, mis hakkab kokku tõmbudes praksuma väga lärmakalt. Ja kuna naaber käib meil kuskil 6-7 ajal hommikul duši all, siis on garanteeritud, et istume Priiduga kusagil pool tundi üleval, enne kui see vali praksumine meie magamistoa seinas ära lõpeb. Isegi nõukaaegsed majad on parema kvaliteedi ja planeeringuga ehitatud. Aga mida me ikka teha saame, leping on juba järgmise aasta juuliks sõlmitud ja varem lahkuda siit ei saa. Ehk harjume selle lärmiga ära. 🙂 Paar pilti ka meie kodust, mis on suures osas valmis hakanud saama. Ja nagu piltidelt nähtub, siis otseloomulikult on meilgi wall-to-wall carpet, asi millega peab samuti kuidagi ära harjuma. 😀
Nii, aga praeguseks tsau. Ilmselt kirjutan siis uuesti, kui oleme seiklemise New Yorgis ja Pennsylvanias koos Priidu, Priidu õe ja minu emaga lõpetanud. 🙂
Keemikud Ameerikas 