Alustame üsna algusest, et mis meid siis välismaale ära viis. Pikalt-pikalt on juba teada olnud, et kusagile peame me mõneks ajaks resideeruma minema, sest Priidul ootas ees postdoktorantuur. Ta sai kaitstud oma doktorantuuri 2018. aasta suvel. Ja kuna ma ei ole kunagi välismaal elanud, siis otseloomulikult olin koguaeg teadnud, et ma tahan kaasa minna. Algselt oli meil kaks varianti, kas minna Prantsusmaale Strasbourgi või USA-sse State Collegisse, kus asub Penn State-i Ülikool. Esimese hooga oli soov pigem Prantsusmaale minna, kuid asjaolud mängisid USA kasuks. Strasbourgis oleks Priit saanud Prantsusmaa mõistes miinimumpalka ja ka kogu see asjajamine tundus seal aeglane ja pikaldane. Lisaks jäi Priidule Penn State Ülikoolist etem mulje ja ka teema tundus huvitavam. Nii saigi otsustatud, et hoopis tee viib USA-sse Pennsylvaniasse, väiksesse ülikoolilinnakesse, kus elab inimesi umbes 42000. Seda linna võib elanike arvu poolest võrrelda ehk Pärnuga.
USA viisa taotlemine läks nobedalt, sest Priidul oli kokkulepe tööandjaga olemas ja takistusi polnud, et J-1 viisat saada. Mina aga sain automaatselt juurde J-2 viisa, kuna olen Priidu abikaasa. Elu oli kuidagi väga ettenägelikult ise end planeerinud, kuna pulmad sai peetud kõigest pool aastat enne viisade taotlemist ning otsus USA-sse minna tuli alles peale pulmi.
Ilmselt üks väsitavamaid asju on enne äraminekut kõikide otste kokkutõmbamine kodumaal. Kass oli tarvis minu vanemate koju tagasi viia, maja oli tarvis üürile anda, auto oli vaja maha müüa, oma kraam oli tarvis kokku korjata ja sorteerida, mis läheb kaasa ja mis jääb maha. Õnneks oli meil võimalus kõik oma asjad, mis kaasa ei tulnud, paigutada hoiule Priidu vanemate koju. Väga rasked olid ka kõik need hüvastijätud, mis sest et jõulude ajal on plaan Eestit külastada ning mitmetega kohtub juba mõnede kuude vältel USA pinnal.
Kui mineku päev käes oli, siis polnud enam aega nukrutseda. Oli ainult elevus, sest esmalt oli plaan meil 3 päeva Chicagos puhata ja seejärel rendiautoga State Collegesse suunduda. Teel lennujaama rääkisin messengeris ühe sõbrannaga juttu ja ta kirjutas umbes niimoodi: “aa, sul läheb ju varsti lend, oled juba lennujaamas?” Ma siis rääkisin, et olen alles autoga liikumas sinnapoole ja ta soovis toredat lendu meile. Kui lennujaama jõudsin vajus suu lahti. See sama sõbranna koos mitmete teiste toredatega olid meid seal ootamas, et tšau-pakaa öelda. 🙂
Nende kohvritega oli ka tore lugu. Nimelt üks see pisike sinine kohver oli Priidu riideid täis ja üks suur tumesinine kohver oli minu riideid täis. Kokku pakituna kaalus viimane aga 28 kilo, mis oli lubatust 5 kilo rohkem. Turkish Airlines lubas mõlemale kaks kohvrit, mis võisid kaaluda kuni 23 kilo. Mis seal siis ikka, pidin oma kohvrist osad asjad veel sinna pisikesse Priidu kohvrisse suruma, sest seal nähtavasti oli veel ruumi küll, ja kaks kilekotti riideid pidin üldse maha jätma. Need võtan kaasa järgmisel Eesti külaskäigul. Aga ruumi saab juurde ka niimoodi, et lihtsalt pooled asjad tee peal ära kaotada. Näiteks see roosa jakk, mis pildil seljas, jäi Istanbuli hotelli ning ka ühed kõrvarõngad kaotasin sealkandis ära.
Kui riietest võib osaliselt loobuda, siis tähtsad asjad said kõik kaasa. Enne reisi soetasime endale raamatu Silmaringi reisijuht, USA ning ütlemata tore oli, kui meile kinkisid sõbrad veel kaks raamatut juurde, mis juhuslikkuse tahtel polnud kattuvad: New York, Marco Polo ja New York and the Mid-Atlantic. Lisaks kingiti meile kaasa ka veel Eesti võtmehoidjad, Eesti võileivalipud, Visit Estonia kaardid, Vana Tallinn, Teekonnakommid ja Mesipuu väljaprint. Teekonna kommipakk oli minu jaoks miskipärast üks naljakamaid ja geniaalseimaid ideid, sest ma pole kunagi varem mõelnud, et just neid komme peaks sõitudele kaasa pakkima. Lisaks panime kotti ka pisikese Eesti lipu ning Trad.Attack!-i, Curly Stringi ja Ewerti plaadid ning nüüd võib öelda, et tükike Eestit on meiega kaasas.
Meie teekond algas 16.juulil Tallinna Lennujaamas ja viis Turkish Airlines-iga esmalt Istanbuli, kus lennufirma kulul saime tasuta ööbida. Jätkulend oli 17. juulil ja läks Istanbulist otse Chicagosse.
Keemikud Ameerikas 