Kui lennuk hakkas peale 10,5 h sõitu Chicago lähedale jõudma, siis selgus, et linna on tabanud äikesetorm ning maandumine on raskendatud. Alguses tiirutas lennuk Lake Michigani kohal oodates oma hetke nagu ka teisedki lennukid, kuni lõpuks piloot otsustas, et mõistlikum on sõita Milwaukee lennuväljale. Alguses arvasime, et ju meid pannakse mingitele bussidele ja viiakse Chicagosse, sest Milwaukee asub Chicagost 148 kilomeetri kaugusel. Siis aga selgus, et Milwaukee ei ole rahvusvaheline lennujaam ning seal väljuda ei ole võimalik. Lennukile hakati hoopis kütust juurde panema, et üks hetk uuesti Chicago poole lendama hakata. Seega muutus see 10,5-tunnine lennureis hoopis 16-tunniseks istumismaratoniks. Oli eriliselt tore sellest lennukist lõpuks väljuda ja mõelda, et väga pikka lennureisi meil poole aasta jooksul enam ees ei oota.
Algselt oli meil plaan kaks esimest päeva Chicagos teha turistikamad ja tempokamad kasutades GoChicago kaarti ja viimase päeva rahulikumalt, kuid kuna hommikul ärgates vihma sadas, siis plaanid muutusid. Meil ei olnud kaasa võetud mitte mingisugust vihmavarustust, ei vihmavarje ega keepe ja isegi oma korraliku vihmamantli olin koju jätnud pagasi ülekaalu tõttu, sest arvasin miskipärast, et seda siin ilmselt väga vaja ei lähe. Olen kahetsenud seda otsust juba mitu korda. Igatahes lootsime, et äkki hotellis saab vihmavarju laenata. Kui küsima läksime, siis öeldi, et vihmavarjud on kõik välja müüdud, aga nad annavad meile tasuta kilekeebid. Oh mis mõnus kodune tunne tekkis, kui selle keebi selga ajas. Nagu oleks mõnel Eesti südasuve festivalil, ainult et ilm oli oluliselt soojem.
Esimese asjana suundusime hommikust sööma ühte populaarseimasse hommikusöögikohta nimega Wildberry Pancakes and Cafe, kus järjekorras tuli seista umbes pool tundi. Tellides olid meil kõhud tühjad ja loomulikult ei arvestanud me, et siinmaal on portsud hiiglasuured. Tellisime kumbki ühe soolase portsjoni ja siis magusa kahe peale. Tagantjärele tarkus, et oleks pidanud võtma ühe soolase ja ühe magusa kahe peale. Pannkookidega on ka huvitav, et kastmed ja marjad on küll magusad, aga pannkook ise soolane. Neile meeldib magusat ja soolast maitset omavahel kokku panna, millega mina üldse harjunud ei ole. Mõni paneb veel praemuna ka sinna pannkoogile otsa, oma silmadega nägime! 😀
Peale hommikusööki oli sadu järgi jäänud ja siis hakkas saabuma lämmatav kuumus. Tegu oli selle suve kuumalainega. Kiskus sinna 35 kraadi kanti. Isegi kesköö ajal näitas ilmateade et feels like 37. Selline palavus oli minu jaoks juba liig. Mulle meeldib selline 25-30 kraadi sooja, üle 30 läheb juba olemine ebamugavaks. Õnneks asub Chicago Lake Michigani ääres ja kesklinnas on mitmeid kenasid liivarandu. Järves oli kraade 21 ja seega väga mõnus jahutav.
Esimesel päeval tegime kõike, mis ei vajanud GoChicago kaarti. Käisime free walking touril Lincoln parki juures, kus räägiti gangsteritest ja selle piirkonna ajaloost. Tuur lõppes Lincoln Parki loomaaia juures, mis on kõigile täiesti tasuta. Nägime seal isegi kaelkirjakut ja puha. Seejärel jalutasime mööda Magnificent Mile-i, mis on Chicago peamine šopingutänav, käisime rannas, kõndisime mööda kanalit ning külastasime Millenium parki, kus asub Jay Pritzker Pavilion ja tuntud Cloud Gate ehk hüüdnimega The Bean.
Järgmisel päeval alustasime kohe varakult GoChicago kaardi kasutamist. See oli meil võetud kaheks päevaks ja aeg hakkas tiksuma esimesse atraktsioonipunkti jõudes. See kaart on mõistlik võtta, kui soovid palju asju teha ja külastada. See võimaldas piletijärjekordi vältida ning kiirelt ja lihtsalt parimad palad Chicagos ära külastada. Esimene atraktsioon oli Architecture Boat Tour, mis kulges läbi kanali ja tutvustas kõiki suuremaid kõrghooneid, nende ajalugu ja arhitektuuri. Vanasti ehitati maju kanali äärde nii, et tagakülg jäi kanali poole, sest kanal oli reostunud ja solki täis. Üks hetk lausa pandi jõgi teistpidi voolama, selleks et, see sodi järve ei voolaks ja nende joogivett ei saastaks. Praegu on kanal aga puhas ja ilus.
Peale paadituuri suundusime Navy Pieri lõbustusparki, et vaaterattaga sõita. Muidu polekski vast sinna läinud, aga GoChicago kaart sisaldas seda atraktsiooni ka. Tegi 3 tiiru nagu ka Tallinna vaateratas.
Seejärel jalutasime läbi Grant Parki, mille kohta arvasin ma rohkemat kui see tegelikult oli. Tundus, et seal hakkas toimuma mingisugune üritus, sest tarad olid igalpool ees, lilli väga ei olnud ja lõõmava päiksega oli see jalutuskäik vaevaline. Ainus ilus asi oli seal Buckingham Fountain, mis tõesti oli kõrge ja uhke. Lisaks pritsis purskaevust tuulega vett välja ja nii käisid inimesed selle koha peal ringi, et end jahutada. 😀
Õhtul külastasime veel 360 Chicago vaateplatvormi 94.ndal korrusel ja kiidetud baari The Signature Room-i 96.ndal korrusel. Tuledes linnavaated meeldivad mulle ilmselt kõige enam ning mis saaks veel etem olla, kui head kokteili ka veel kõrvale pakutakse.
Viimasel päeval soovisime hommikul varakult minna Skydeckile, et ka päevaseid Chicago vaateid nautida, kuid tuli välja et isegi GoChicago kaardiga pidi järjekorras ootama oma kaks tundi. Kuna meil oli aja peale minek Chicago Theatre tuurile, siis ei olnud meil võimalik ootama jääda ja hea oli, sest kui õhtul kuue paiku sinna saabusime, polnud seal põhimõtteliselt üldse järjekorda. Käisime siis esmalt Chicago Theatre Touril, mida vedas asjasse väga pühendunud fanaatik, kes oli Chicago teatris pikalt töötanud. Teater ehitati 1921.aastal, seega on see peaaegu 100-aastane. Tegu on väga uhke teatriga, mis praegugi tegutseb, aga suuri teatrietendusi seal läbi viia ei saa, sest lava on etendusteks liiga kitsas. Seal peamiselt korraldatakse nüüd kontserte ja stand-upe.
Seal on esinenud ka palju kuulsaid artiste nagu Frank Sinatra ning Mariah Carey. Allkirju on jäetud mitu seinatäit.
Peale tuuri tegime kiire külastuse kunstimuuseumisse Art Institute of Chicago, et vaadata läbi kõik highlightid, sest rohkemaks meil aega ei jagunud. Ütleme nii, et see kunstimuuseum on hiiglaslik ja selle jaoks oleks vaja tervet päeva. Seal leidus kõike alates fotograafiast ning maalikunstist kuni skupltuuride ja raudrüüdeni.
Seejärel otsustasime külastada Shedd Aquariumi, kus elutseb 32 000 looma, kui jätta arvestamata korallid, mida on umbes miljoni jagu. Seal saab näha kilpkonnasid, merisaarmaid, pingviine, delfiine, haisid, raisid, beluugasid, krokodille jne.
Peale naljakate ja toredate loomade vahtimist asusime teele Skydeckile, mis asus 103.ndal korrusel. See on vist meie kõige kõrgem korrus, kus oleme oma elu jooksul käinud. Kui sisse pääsesime ruttu, siis põhiasjale – väljaulatuvale klaasist alusele – pidime siiski järjekorras ootama nii pool tundi. Seal aluse peal olles sellist hirmutunnet küll ei tekkinud, sest klaas paistis tugev ja ei olnud nagu ohtu, et kuskile võiks kukkuma hakata. Nii kõrgel olime ka, et ei tajunud enam kaugusi hästi. Aga noh, mõne toreda pildi sai ikka.
Sellega saigi meie lühike aga tegus puhkusereis otsa ja ees ootas 9 tundi puhast autosõitu Chicagost meie uude kodulinna State Collegisse. Viimane mõte, mis Chicagost jäi oli see, et tegu on väga avara linnaga. Seal on palju ruumi inimestele kõndimiseks ja ei tundu üldse, et tegu oleks suurlinnaga, kus autod istuksid ainult ummikus ja inimesed kõnniksid üksteise kukil. Ja nagu näha, siis siia blogisse saab palju pilte, niiet teate, millega arvestada. 😀
Keemikud Ameerikas 