Keemikud Ameerikas

Viimane postitus oli eelmise aasta oktoobris. Ja praegu on juba kohe aprill, seega viis kuud on lennanud ja ilma ühegi postituseta. On aeg seda viga parandada, eriti et igavus kriisi ajal tapab ja ilusamaid aegu meenutada on tore. 🙂

Oktoobri lõpus toimus siinne suur püha Halloween. On kombeks, et kui soovid külalisi ukse taha, siis jäta kõrvits ukse ette. Meie ei jätnud ja pagesime sellel õhtul isegi kodust ära. Mina tegin ennast Cheshire Cat-iks ja Priit oli põder. 😀 Valisin sellise tegelase, et saaks nägu pähe maalida. Läksime niimoodi kostümeeritult Halloweeni üritusele Palmer-i kunstimuuseumisse, kus toimus kunstituur, kostüümivõistlus, sai osaleda põgenemistoas ning põske pista häid maiustusi.

Minu sünnipäeva puhul novembri alguses külastasime Washingtoni. Kui State Collegis olid lehed juba ammu värvilised, siis seal oli veel kõik roheline. Esimese päeva viibisime National Mall-i alal ning külastasime kapitooliumi (United States Capitol), mida saab külastada ainult tuuri käigus. Tuurid on tasuta, aga peab varakult broneerima. Külastasime ka kongressi raamatukogu (Library of Congress) ning õhtu lõpetasime ümbruskonna monumentide vaatamisega, mida on üle ühe. Alguses jalutasime suurele platsile tiiru peale ja siis rentisime rattad, millega oli mõnus kaugemate juurde liigelda.

Kui New York on kõrghoonete ja suhteliselt kitsaste tänavatega, siis Washington on lai, avar ja madalate hoonetega. Washington rajatigi pealinnaks, kus hakkaksid töötama USA president, valitsus ja kongress. Linn asub halduslikult Columbia ringkonnas (tegelik nimetus linnal Washington DC – District of Columbia), mis ei kuulu ühegi osariigi alla vaid moodustab omaette föderaalringkonna, mis allub otse USA Kongressile.

Teisel päeval külastasime Air and Space Museum-it ja saime targemaks kogu NASA ajaloost ja veel mõndagi muud lennundusest ja kosmonautikast. See oli üks väga põnev ja hariv muuseum ning soovitan seda külastada! Lisaks kas teadsite, et kõik Smithsonian-i muuseumid (neid on Washingtonis 16) on tasuta? Igatahes saab külastada lisaks neile muuseumitele ka tasuta loomaaeda, kapitooliumi, valget maja (vajab eelregistreerimist ja sinna on keerulisem pääseda) ning ka Pentagoni (vajab eelregistreerimist). Pentagon tegelikult ei asu Washington DC-s nagu ka Arlington National Cemetery, need asuvad lähestikku Washingtoni külje all Virginia osariigis. Me ööbisime samuti sealkandis ja metrooga oli sõita Washingtoni keskusesse kusagil 20 minutit.

Valge maja valmistas mulle pettumuse. See oli aedade ja taradega nii piiratud, et seda nägi ainult väikse kujuna kusagil kauguses. Ehk teine kord tuurile minnes saaks seda lähemalt piiluda.

Oktoobri lõpus avastasin ma viimaks (ei tea miks nii hilja aga) facebooki grupi eestlased põhja ameerikas ning otsustasin, et uurin, kas mõni eestlane State College-i kandis ka juhuslikult on. Olin üsna kindel, et ilmselt mitte, aga võta näpust. Mulle vastas Anne, kes elab kohe kõrval asuvas linnakeses aga käib iga päev tööl ülikoolikampuses (teeb postdoktorantuuri) ja lisaks kirjutas mulle eraldi messengeri Britt, kes elas samas linnas ja kelle abikaasa töötas ülikoolis. Tegimegi siis novembri alguses ühe eestlaste koosolemise neljakesi ja väga tore oli. Brituga käisime veel mõned korrad matkamas ja sushit söömas, aga kahjuks pidi ta juba detsembri alguses edasi Eestisse minema ja sealt edasi veel Pakistani ja sealt veel omakorda Hollandisse, kus ta on veel praegusenigi. Ta abikaasa sai seal tööd.

Olen sellest aru saanud, et siin linnakeses pikemaajaliste suhete loomine pole võimalik, sest kuna on tegu ülikoolilinnaga, siis kõik pidevalt liiguvad ja vahetuvad. Ka Anne läheb tagasi Eestisse selle aasta juulis. Ja etteruttavalt minu lemmiktöökaaslane lahkub samuti ja läheb edasi töötama Floridasse juulikuus. Samuti plaanivad kaks teistki töökaaslast minna edasi õppima doktorantuuri ja seetõttu on võimalus, et nemadki lähevad oma teed sügisest. See juba kahjuks on nii siinse eluga ja eks see muidugi kurb ole, aga ega meiegi siia igaveseks ei jää.

Aga enne nende lahkuminekute algust saab veel toredat aega veeta. Novembri lõpus ootas taas ees oluline tähtpäev – tänupühad. Neljapäeval toimus meil täielik pugimismaraton (oli isegi hullem, kui jõulud Eestis, sest kogu toidu peab ära õgima ühe päevaga). Tellisime endale tänupühaliku toidu koju, sest arvasime, et veedame päeva kahekesi ja õhtul alles lähme Priidu töökaaslastega koos tähistama. Aga tuli veel üllatus enne seda. Britt kutsus meid oma majaomaniku juurde tänupühalõunale. Neil olid ühed inimesed ära öelnud seoses haigestumisega ja neil oli väga hea meel, kui meie kampa tulime. Nad olid vaaritanud toitu mitu päeva ja see oli ikka vägev pidulaud. Päris mitmed toidud olid sellised, mida ma varem polnud kunagi saanud – nagu mõned huvitavad salatid ja kastmed. Ja ega ma polnud peale meie sama päeva eel-lõunasööki ka traditsioonilist ahjukalkunit varem saanud.

Peale seda lõunat läksime veel Priidu juhendaja juurde koos teiste töökaaslastega. Seal traditsioonilist tänupühatoitu ei olnud, kuid saime aasia retseptide järgi tehtud hõrgutisi. Avastasime laualt ka pelmeenid ja saime teada, et neid saab soetada aasia poest. Poleks tulnud selle pealegi, et aasia pelmeenid on need, mis on meie omadele sarnased. Tavalises toidupoes saab ainult pelmeene, mis on täidetud kas kartuli, juustu või mõne muu mittelihatootega. Ja need maitsevad ikka väga vastikult mu jaoks.

Peale neljapäevast pidutsemist suundusime taaskord Pittsburghi et minna reedel mõningaid jõuluoste tegema (ikkagi black friday) ja siis nautida esimesi jõulutemaatilisi üritusi. Otsustasime külastada sealset jõuluturgu, minna uudistama piarkoogimajade võistlust, külastada mõnda holiday-themed pop-up baari, minna vaatama imelist Randylandi, Warholi muuseumit ja lõpetuseks külastada Phipps Conservatory-t, kus toimus Winter Flower Show ja Winter Light Garden.

Detsembris käisime ja külastasime Pennsylvania suurt kanjonit ning Wellsboro jõuluturgu kolmekesi koos Annega. Oli mõnus, lumine ja päikseline ilm. Sellel päeval State Collegis lund ei olnud, aga kohe kui mägedesse sõita talvisel ajal, siis lund ikka leidub.

Sellel talvel nagu ka Eestis oli State Collegis väga vähe lund ja pigem soojemapoolne ilm. Eelmine talv olevat olnud aga väga lumerohke. Lisaks on siin huvitav, et kui lund sajab palju, siis ülikoolilinn pannakse kinni ja kedagi tööle ei lasta (on justkui külmapühad, kuigi külm ei pea eriti olemagi). Põhjus selles, et kui peaks mingi õnnetus või kukkumine juhtuma olema kampuses, siis on siin inimesi, kes kohe ülikooli kohtusse võivad kaevata selle peale. Seetõttu riske ei võeta ning kampus pannakse kinni kui on suur jäätumise oht või lumetorm vms. Paar ilusat lumepilti veel State Collegist ka.

Jõuludeks plaanisime me Priiduga Eestisse tulla. Bussiga sõitsime New Yorki ja veetsime paar jõulu-eelset päeva seal enne kui New-Yorgist Helsingisse lendasime ja sealt edasi Tallinna.

New Yorgis kavatsesime nautida jõulumeeleolu, külastada Rockefelleri jõulukuuske, jõuluturge, jalutada Central Parkis ning käia külastamas ka rikaste elurajooni Dyker Heights-i, kus elanikud oma kodud ja aiad jõulutuledega ehivad ning üksteisega mõõtu võtavad. See oli üks väga lahe ja ka veider elamus. Enne lennule minekut külastasime ka Guggenheimi muuseumit, mis oli samuti vägagi veider oma moodsa kunstiga, aga samas oli muuseumi arhitektuur huvitav ja see oli ka täiesti läbitav 2 tunniga nii, et midagi vahele ei pea jätma. Väga suured muuseumid väsitavad mind, sest ma ei suuda neid hoomata ja ei suuda ka tihtipeale valida, et mis väljapanekut külastada.

Tallinna lennujaama jõudes ootasid meid Priidu õde ja meie üllatuseks veel Mai-Liis ja Paavo. Oli tore kõiki näha. Lennukiga jõudsime jõululaupäeva päevaks ja vurasime kiirelt Rohuneeme. Jõudsime saunas käia, korda teha end, kingid pakkida ja siis juba istusimegi jõululauda. Sealt edasi läks kõik väga kiires tempos. Pea iga päev oli meil vähemalt üks pidu/kokkusaamine pere ja sõpradega. Tähistasime jõule, aastavahetust ning mu ema ja isa sünnipäeva. Magamiseks eriti aega ei jäänud, seega oli isegi päris hea tagasi USA-sse jõuda ja viimaks välja magada. Jõudsime ka spaas käidud, mina käisin silmaarsti juures, külastasin mõnda ilusalongi (USA-s on teenused oluliselt kallimad) ja käisin kiirelt ka šoppamas. Muidugi kõige eredamalt on meeles meie I jõulupüha poeskäik, et osta kõike maitsvat, mida me USA-s süüa ei saanud. Me lihtsalt kahmasime kõike, mis ette juhtus. Lisaks, Viimsi väike küla, põrkasime poes kokku ka Karini ja Erikuga ning poest lahkudes veel ka meeskoori endise dirigendi Siimuga.

Tagasi State College-sse jõudes ootasid mind ees tööintervjuud. Olin saanud oma EAD (Employment Authorization Card-i) kätte juba novembris ja olin sestpeale oma CV-d täiendanud ja siis igalepoole kandideerinud. Käisin kokku kahel intervjuul ja esimene neist oli minust kohe huvitatud. Kuna tahtsin saada tööle nii ruttu kui võimalik, siis ma teise intervjuu tulemust ära ei oodanudki ja läksin kohe esimesse kohta. Selleks oli Penn State-i Ülikoolis Plant Pathology and Environmental Microbiology osakond, kuhu sain tööle bakteriuuringute tehnoloogina. Võib kõlada naljakalt, aga intervjuu põhjal ja üleüldises kirjelduses sain ma sellest ametipositsioonist täiesti valesti aru. Arvasin, et ma hakkan kedagi tema teadustöö juures abistama ja mingeid rutiinsemaid katseid tegema. Aga lõppkokkuvõttes tuli välja, et ei. Ma pean hakkama täiesti üksinda ilma kellegi abita tegema katseid, mida ma pole kunagi varem teinud ja kuna olen ainuke, kes on suundumusega proteiinide peale, siis pole selles majas ka kedagi, kes oskaks probleemide korral aidata. Isegi mu enda juhendaja sellest valdkonnast eriti palju ei jaga. Midagi muud üle ei jää, kui peab pusima ja kuidagi hakkama saama. Töökoht tegelikult on 1 aastaks, seega jõuan ma ka midagi muud põnevat tööalaselt ette võtta.

Aga natukene põnevatest ja ootamatutest töötingimustest ka. Esimesel tööpäeval ei olnud mulle olemas isegi kontorikohta, kuhu saaksin istuda. Alles esimesel päeval hakkas mu töökaaslane siis mulle otsima kohta maja peal, et kuhu mind siis istutada. Lõpuks leidsime koha, mis oli täiesti võõraste meestega ühes ruumis (nad ei olnud keegi minu laborist). Kõik tundus kuidagi nii ebamugav. Avastasin, et mulle anti mingi vana laud, mis ei olnud kontorilauaks üldse mõeldudki ja mingi vana tool, mida ei saanud reguleerida ja oli kinni jäänud väga kõrgel asendil. Juba tunnike istumist sellistes tingimustes tekitas seljavalu. Üks toakaaslane ütles mulle, et ma võin ise ühest kohast soodsalt kontorimööblit hankida. Mul vajus suu lahti. Hakkasin ise asju ajama, et saaksin endale normaalse laua ja tooli ilma oma rahaga panustamiseta. Lisaks ei olnud mu töökohal arvutit ja sain aru, et kellelegi ei anta töötamiseks isegi mitte arvutit. Siiski otsustasin, et ma küsin juhendajalt selle kohta. Asjaajamiste tulemusel õnnestus mul saada normaalne mööbel (küll kasutatud, aga tool on reguleeritav igatahes) ja ka uus iMac. Viimase üle oli mul eriti hea meel, sest see oli uus ja kraamist tühi.

Kas te muidu teate, mismoodi ameeriklased oma asju hoiavad? No igatahes, mitte kenasti. Koristada ei viitsi enda järelt eriti keegi. Laboriruumis oli kõik tolmukorraga kaetud, niiet võtsin plaani, et hakkan seda veidi koristama seal ja et hakkame laborikaaslastega tegema paar korda aastas suurpuhastust. Sest noh jah, see on ikka muidu päris kole. Meie majas on ka üks söögiruum, aga sinna ei astu ma enam kunagi, sest see oli nii must ja kole, sest ei koristajad ega ka keegi teine seal korda majja ei löö.

Minu töökoht asub väga vanas majas, Priidu oma on veidi uuem, aga puhtusehoidmine on siiski puudulik. Lisaks on läbiv teema, et keegi ei tee maja peal tuuri ja ei tutvusta sind uue kohaga. Eeldatakse, et ise vaatad ja uudistad, aga tegelikult võiks isegi mitte uudistada, vaid pigem kohe tööle hakata. Töö tegemine on kõige kõige olulisem. Minu laboris õnneks nädalavahetuseti vist ei tehta tööd, kuid Priidu laboris tehakse küll. Priit õnneks ise hoiab ennast sellest eemale ja ei käi kui just väga vaja ei ole.

Ruttasin teemaga veidi ette, aga enne tööle asumist külastasime veel Priiduga Torontot. Käisime uisutamas, Toronto tuledefestivalil, Winterlicious restoranipäevadel ja Casa Loma lossis.

Vahetult enne koroonakriisi siiajõudmist külastasime veel kevadist Harrisburgi ja Lancasteri.

Siinkohal on paslik rääkida ühest oma töökaaslasest, kellega olen kõige rohkem suhelnud. Ta on pärit brasiiliast ja istub minuga samas toas (meesterahvas). Ülisõbralik inimene, kes kohe minu esimese tööpäeva õhtul oli kodus järgi uurinud, kus see Eesti siis ikkagi asub. Millegipärast hiljem tekkis tal aga lühis ja ta korduvalt nimetas mu pärisoluriiki Sloveeniaks. 😀 Tema esitas ka mulle väga huvitava küsimuse, nimelt et mis riik on Eesti päritoluriik (ehk siis riik, kes koloniseeris). Brasiilia koloniseeris Portugal, aga kes meid koloniseeris? Vastus on, et mitte keegi. Meie rahvas tuli ise nendele aladele esimest korda ilma, et keegi teine siin ees oleks olnud. Huvitav kuidas eri maailma nurkade inimesed nii erinevalt mõtlevad, et ei tule kohe selle pealegi, et ajalugu võib lausa nii erinev olla.

See sama brasiillane kiitis ka neid vastlakukleid järjepidevalt ja enne kriisi küsis ikka, et millal ta kooki saab jälle. 😀 Kahjuks peab tõdema, et seda ei saa niipea kui üldse. Ta kolib juulikuus Floridasse ja kõik meie plaanid koos matkama minna, eurovisiooni vaadata, grillida jne lähevad ilmselt luhta, sest tõenäoliselt peame siin kodus istuma veel päris kaua.

Vastlapäeva õhtul käisime me ka The Lumineersi kontserdil. See toimus Pittsburghis ja nõudis meilt 2,5h sõitu sinna ja 2,5h sõitu tagasi. Ja tegu oli veel teisipäeva õhtuga. Hullumeelsed inimesed oleme. Soojendusbändid olid üsna kehvad ja kvaliteet oli halb ning hakkasin juba kartma, kas asi oli väärt seda sõitmist, kuid ei pidanud kahetsema. The Lumineers pakatas energiast, nende helikvaliteet oli super ja nad ise väga ägedad. Pettumust nad fännidele ei põhjustanud, sest mängisid kõik oma parimad hitid ette vaheldumisi uue plaadi lugudega. Meie elamust rikkus ainult üks paarike, kes otsustas keset istmeteridu meie ees püsti tõusta ja tukunuiadena terve kontserdi seista. Inimesed käisid ümberringi peale, et nad istuksid, sest inimesed ei näe kontserti niimoodi. Nemad aga nähvasid vastu, et tõuske ise parem püsti. Et siis kogu ülejäänud seltskond peab kahe inimese pilli järgi tantsima, väga ebaviisakas neist. Lisaks oleksid nad saanud ka vahekäiku minna, kus teisedki seisjad olid, aga nad ei võtnud ka seda infot kuulda. Lihtsalt ühesõnaga olid jobud.

Vahva juhtumine oli ka nüüd ühel viimastest päevadest kui veel tööl käisime. Nimelt istusime Priiduga bussis ja sõitsime töölt koju. Jutustame juba enamiku teest ja siis üks hetk pöördub meie ees istuv tüdruk ümber ja hakkab meiega eesti keeles rääkima. Olime puhta segaduses, sest natuke ju sai ikka kirutud ka kõike olukorda ja alati tunneme end väga vabalt, et keegi meist niikuinii aru ei saa. Igatahes ta on siin juba olnud mitu aastat ja õpib ülikoolis. Päris lahe kokkusattumus, et niimoodi bussis võib ka mõne eestlase üles leida. Temal ei olnud facebook-i, seega ei näinud ta ka mu üleskutset. Leppisime kokku, et edaspidi kutsume teda ka kampa kui miskit ette võtame. Tahtsime temaga koos minna ka New Yorki Eesti kultuuri päevadele, aga koroona pärast jällegist jäi see kõik ära.

Lõpetuseks jõudsime omadega kriisiaega. Siin sujus asi aeglasemalt esialgu. Euroopa juba vaevles, kui siin alles käidi tööl. Siis aga üks hetk toimusid järsud muutused ja pandi kinni kõik poed ja mittevajalikud kohad, baarid jne. Restoranid tohtisid ainult take-out-e teha. Ja see kõik juhtus enne Eestis kaubanduskeskuste sulgemist. Eelmise nädala teisipäevast alates pandi kinni ka kogu ülikool ja ükski inimene ei tohi sinna hoonetesse astuda, kui nad ei ole saanud enne selleks eriluba. Meie teeme praegu tööd kodus nii palju kui teha annab ja ei ole praeguseks oma töökohti kaotanud (meie puhul on hea asi see, et meie rahastus tuleb fondidest, mille jaoks on juba raha olemas/eraldatud ning seega pole rahamuret ja ka põhjust, miks meid lahti lasta või meil palka vähendada). Seega elame me veel suhteliselt stabiilset elu siinmaal, aga eks aeg näitab kuniks seda kõike on. Kõige rohkem tunnen puudust jõusaalist. Kodus harjutuste tegemine pole ikkagi üldse see sama ja hantleid ei ole võimalik kusagilt hankida (need on ammu otsas).

Igatahes loodan, et kõik te olete terved ja püsite kodus ning siin teile veel paar pilti sellest, kuidas tähistasime oma 8.ndat koosolemise aastapäeva koroonavangis. Olge tublid ja võib täitsa juhtuda, et ehk ma viitsin siia blogisse veel kunagi midagi põnevat kirjutada! 🙂