Olen mõnda aega laiselnud ja otsinud motivatsiooni blogi kirjutamiseks, kuid nüüd sain asja käsile. Seekord tuleb üks ja pikk blogipostitus koos alapealkirjadega. 😉
Pooleli jäi jutt selle koha pealt, kui mu ema ja Priidu õde meile külla tulid. Me võtsime nad auto peale Newarki lennujaamast 12. septembril ja planeerisime veeta viis päeva New Yorkis. Olime Priiduga juba otsustanud, et kavatseme auto parkida mitte kusagile parkimismajja New Jerseysse vaid parkida tasuta Manhattani tänaval. Esimese hooga leidsime suhteliselt kiiresti parkimiskoha mõne kvartali kaugusel oma ööbimiskohast. Manhattanil on aga kaks korda nädalas tänavakoristused, seega pikemat aega parkides tuleb enda autot aeg-ajalt nihutada. Nii pidime me esmaspäeva hommikul auto mujale paigutama. Otsisime juba pühapäeva õhtul Priiduga umbes tunnikese või kauemgi kohta, kuid tulutult. Esmaspäeva hommikul läks Priit veel üksinda otsima ja kulutas kusagil kaks tundi selle peale enne kui leidis. Ühesõnaga sellest kogemusest oleme õppinud ning teame, mis päevadel ja kellaaegadel on kõige tõenäolisem parkimiskohta leida. Üldiselt kui tead ja oskad ning natukene veab ka, siis saad Manhattanil kenasti tasuta parkida. Enamasti maksab Manhattanil ööpäev parkimist kusagil 30 dollarit, seega on see suur kokkuhoid, kui ööbida tuleb mitu ööd.
Esimesel saabumise õhtul käisime Broadway muusikali “The Book of Mormon”-it vaatamas. See oli üks äärmiselt naljakas muusikal, kus pea terve aja sai kõht kõveras olla. Kui valida, millist muusikali vaatama minna, siis peale Lõvikuninga oleks see paremuselt teine variant. Mis teatri kohta silma hakkas oli asjaolu, et huvitaval kombel müüdi seal alkoholi umbes lutipudelite taoliste topside sees. Point ilmselt selles, et keegi jooki ümber ei ajaks, sest topsiga lubati saali minna. Teater ameeriklaste jaoks ei tähenda seda, et selga pannakse pidulikud riided. Vabalt võid sinna tenniste ja teksapükstega minna. Ja veel jäi silma prügihunnikud põrandal pärast etenduse lõppemist. Meil Eestis ei näe sellist asja isegi mitte kinosaalis….Ei oskagi kohe öelda, et miks nad ei või enda järelt koristada. Olen aru saanud, et puhtusest ja asjade hoidmisest ei osata siin maal suurt lugu pidada. Nii näiteks nägime Bestbuy poes, kuidas töölised, kes vedasid elektroonikakaupa täis olevaid kaste, lasid rahumeeli osadel neist kõrgest tornist maha prantsatada. Rahulikud olid nad ilmselt sellepärast, et asjade tagastamine siinmaal on lihtsaimast lihtsaim. Isegi tooted, mis on korralikud, võib alati poodi tagasi viia, kui see sulle lihtsalt mingil põhjusel ei meeldi (põhjendama ei pea kellelegi). Antud juhtumi puhul Bestbuys ei kontrolli nad ka peale kukkumisi, kas karbis olevad asjad on töökorras või ei. Nad teavad, et kui asi on katki, siis klient toob selle lihtsalt tagasi ja nemad annavad uue kohe vastu. Ja nii lihtsalt need asjad prügimäele lendavadki. Lisaks hoiatas Priit mind juba, et kui ma laborisse tööle peaks minema, siis pean valmis olema, et inimesed ei viitsi just enda järel eriti koristada.
Nüüd läks jutt kaugele, aga…New Yorgist. Järgmiste päevade jooksul külastasime neid kohti, mida me juba olime Priiduga näinud nagu The High Line, Vessel, Times Square, Flatiron Building, Brooklyn Bridge, 9/11 Memorial Plaza, Wall Street ja The Oculus, kui ka meie jaoks uusi kohti. Esmakordselt sõitsime praamiga Staten Islandile, et näha lähedalt Statue of Liberty-t. Praamiga sõit on tasuta, aga reegel on, et Staten Islandil peab vahepeal maha tulema ja siis tagasi praamile minema. Linnas ringi jalutades sattusime kogemata ka Little Italy tänavatoidufestivalile, kus sai head jäätist ja cannolisid. Külastasime ka MET-i (The Metropolitan Museum of Art), mis on hiiglasuur ja vajab korralikuks läbimiseks ilmselt mitmeid päevi (asjaarmastajate õnneks kehtib pilet kolm päeva), ning ka peamisi arhitektuurilisi vaatamisväärsusi nagu Grand Central Terminal ning New York Public Library.
Ilusaid vaateid nautisime MET-i katuselt ja Top of The Rock Observation Deck-ilt, mis asub Rockefeller Centeri otsas. Põhjalikumalt jalutasime läbi ka Central Parki turistikama osa ning ka armsa pisikese Bryant pargi. Ühel õhtul käisime populaarsel baaride tänaval nimega St Marks place kanatiibu söömas ja õlut joomas. Tegu on väga mõnusa atmosfääriga piirkonnaga, selline hipsterlik ja õdus.
Peale New Yorki suundusime State Collegisse, kus saime sammude maratonist hinge tõmmata. Esimesel päeval jalutasime linna peal ringi, külastasime Arboretumit (botaanikaaed) ja sõime jätsi Penn State Berkey Creamerys. Ma pole vist sellest kohast enne rääkinud, aga seal valmistatakse imemaitsvaid jäätiseid ja ka muid piimatooteid. Koht asub ülikoolilinnakus samas hoones, kus õpetatakse toidutehnoloogiat. Sellest kohast sai alguse ka Ben and Jerryse karjäär. Ma isegi ütleks siin proovimiste järel, et Berkey Creamerys saab vast paremaidki jäätiseid kui on Ben and Jerryse omad. 🙂 Jäätiseportsud on siin hiiglaslikud ning neil on reegel, et maitseid ei tohi segada. Meie oleme küll selle maitsete segamisega harjunud, aga nemad on näinud vaeva, et üht maitset täislikkuseni viia ja teist maitset ei tohi suvaliselt sinna kõrvale panna. Üks portjon tähendab seega ainult ühte maitset. Kuna aga portjon on väga suur ja enamasti ka rammus, siis üksinda seda ära süüa on väga keeruline. Esimene kord kahjuks läkski nii, et pidin poole prügikasti viskama. Edaspidi oleme targemad olnud ja ühe portjoni kahe peale võtnud.
Niagara
Kuna Priit puhkust peale New Yorgi üksikute päevade ei võtnud, siis neljakesti koos saime ette võtta seiklusi ainult nädalavahetusel. Esimesel nendest otsustasime minna Niagara juga vaatama. Planeerisime öö veeta Kanada poolel. Kanadasse minekuks ei ole vaja ETA-t kui ületada piir mööda maismaad, seega oli piiriületus lihtne ning isegi ootama ei pidanud eriti. Veider oli piiripunktis see, et kui Priit pidi ulatama meie kõikide passid, siis küsiti, et “where do you live”. Oli veidi veider öelda, et me elame USA-s, samas kui ulatame Eesti passid. Pidime seletama siis, et mis olukord meil on ja et teised kaks elavad ikka Eestis. Muidugi pidime meie kaks veel oma lisadokumentatsiooni näitama selle kohta, et me tõesti elame USA-s. Üks asi on veel huvitav, et näiteks Priidul on olemas nii Eesti ID-kaart kui ka Pennsylvania ID-kaart. Tal selles osas veab, sest Eesti ID-kaarti tihtipeale ei aktsepteerita alkoholi ostmiseks või baaridesse minemiseks, seega pean oma kõige suuremat vara – Eesti passi – pidevalt kaasas kandma. Eesti ID-kaardi peal on küll inglise keeles kirjas “date of birth”, aga ma ei saa ikkagi aru, et miks see neile ei sobi. Passis on tegelikult ju täpselt samamoodi Euroopa-pärase järjestusega kuupäev kirjas. Kui ma siinsed juhiload teen, siis õnneks see sobib samuti isikut tõendavaks dokumendiks.
Niagara puhul oli üllatav, et Kanada poolel oli tegu ikka väga ehtsa turistipiirkonnaga ning sealne keskus nägi välja nagu oleks lõbustusparki sattunud. Meeletu tulede virr-varr ja rahvamassid. Midagi, mida ma kauni loodusliku vaatamisväärsuse puhul ei oodanud. Niagara suurimad kosed asuvad küll USA poolel, aga suunaga Kanadale. Kanadas on rajatud promenaad, mida mööda jalutada ja ilusaid vaateid nautida. Rahvast oli meeletult ja piltide tegemine raskendatud. Samas me olime seal ka laupäeva õhtul, mis on kõige populaarsem aeg. Nagu me nägime ja hiljem ka kuulsime, on Niagara ka üks amišite seas väga populaarne puhkusepiirkond.
Kõige õigem on nautida vaadet õhtul Kanada poolelt ja hommkul USA poolelt, nii nagu me ka kogemata juhtusime tegime. Nii Kanada kui ka USA poolel saab võtta paadituuri, mis viib koskede lähedale. See on väga väärt seda raha, sest vaated kaugelt tunduvad hoopis teised, kui kose lähedal. Igatahes pakub see nii ilusaid vaateid kui ka põnevaid elamusi. USA poole peal meeldis mulle, et seal olid armsad pargid ja mõnusam rahulikum atmosfäär. See võis osaliselt olla tingitud ka asjaolust, et oli hommik ja USA puhul on hommik kõige rahulikum aeg turismindust teha.
Tagasiteel Niagarast käisime ka ühe Pennsylvania populaarseima vaatamisväärsuse juures, milleks on Kinzua sild. Tegu on vana raudteesillaga (ehitati 1882), mis ehitamise lõpuks oli kõrgeim ja pikim raudteesild maailmas ja mida reklaamiti kui “kaheksandat maailmaimet”. Sild läks kasutusse kui turismiatraktsioon aastal 1963. 2003. aastal aga räsis silda tornaado, mis enamiku sillast lõhkus. Otsustati, et parandama seda enam ei hakata ja sild avati nii nagu ta tornaadost jäi. Silla osa, mis alles jäi tehti vaateplatvormiks ja seega on võimalik silla lõpust näha kaugel all orus olevaid sillast järgi jäänud varemeid.
Philadelphia
Philadelphiasse sõitsime kolmekesi. Otsustasime seal veeta kaks päeva ja ühe öö. Sõitsime sinna autoga ning esimese asjana paistis silma muidugi liikluskultuur. See oli väga närviline, tihe ja ilma korralike sõiduradade märkidega. Seega ütleme, et kaherealine tee saab otsa ja edasi tuleb üherealine, pole aga suunaviitasid, et milline rada see otse peaks minema ja seega on oht, et keegi sulle külje pealt sisse paneb. Ja nii oligi, et täiesti suvaliselt kuidagi reastuti sinna ühte ritta kokku.
Esimesel päeval otsustasime jalutada läbi vanalinna, kus asus Independence Hall. Tegu on ajaloolise väärtusega kohaga, sest seal arutati ja võeti vastu Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioon ja põhiseadus. Kõrval asus kohe ka Ameerika iseseisvuse sümbol Liberty Bell. Jalutasime läbi ka Philadelphia raekoja juurest ja sõime Reading Terminal Marketis. Õhtu lõpetasime Rittenhouse Square pargis. Pimeda peale me jääda ei tahtnud, sest eriti Philadelphia raekoja läheduses oli väga palju kahtlast kontingenti liikumas. Kodutute kõrval nägime ka kampasid ja narkareid. Tavalised inimesed käisid nende vahel ringi ja ei teinud neist väljagi. Kuna meile oli aga kant võõras, siis parem karta kui kahetseda. Järgmisel päeval jalutasime mööda jõeäärt, mida saatis kahjuks meeletu lärm üle jõe asuvalt mitmekorruseliselt autoteelt. Käisime Rocky treppide ja kuju juures, nautisime ümbruskonnas olevaid parke ja viimaks suundusime Philadelphia ilmselt kõige põnevama koha – Eastern State Penitentiary – juurde, mis avati 1829 ja suleti 1971. Seal vanglas on isegi Al Capone aastakese istunud. Praeguseks on vangla avatud muuseumina. Me alustasime ringkäiku audiogiidiga ja pidime ka tuurile minema. Kui sinna minna, siis pigem teha ainult audiogiid, sest tuur ei anna uut informatsiooni juurde, vaid pakub ainult arutlemise võimalust.
Harrisburg, Lancaster, amišid ja Hershey
Järgmisel nädalavahetusel käisime neljakesti amišite eluoluga tutvumas. Hommikul külastasime Harrisburgis asuvat uhket Pennsylvania State Capitol Complexi, kus asuvad Pennsylvania senat, esindajatekoda ja ka ülemkohus. Tegu on väga suure kunstilise väärtusega kohaga, kus on inspiratsiooni saadud nii renessanssist kui ka kreeka ja itaalia arhitektuurist. Roosevelt ütles selle hoone kohta nii: “This is the handsomest building I ever saw.”
Amišite kohta tutvusime täpsemalt Lancasteris asuva The Amish Farm and The House kaudu. Nemad organiseerisid bussisõidu amišite elurajoonide piirkonnas ja pärast näidati ka amišite kodu näidist. Mõned põnevad faktid amišite elustiilist: Lapsed ei käi koolis rohkem kui kaheksanda klassini, sest amišid arvavad, et rohkem pole tarvis eluks amišina. Amišid ei tohi ise autot juhtida, aga nad võivad autoga sõita kaasreisijana. Seega kasutavad nad nn taksoteenust. Samuti võivad nad sõita busside ning rongide, kui nad neid ise ei juhi. Lennukid on aga liiga modernsed ja nendega nad sõita ei tohi. Amišid võivad kasutada telefone, aga mitte kodudes. Nad on selle jaoks telefoniputkad loonud, kus hädaabi korral helistada saab. Niisama vestlemiseks ei tohi seda kasutada, sest oluline on inimestega rääkida näost-näkku. Kuna elektrit kodus kasutada ei tohi, siis on neil gaasikülmkapid ja muud seadmed, mis töötavad gaasil või patareidel. Lisaks võivad nad kasutada bensiinil töötavaid seadmeid nagu muruniidukeid jne. Nad ei tohi traktoreid kasutada põllutöö tegemiseks põllul, kuid võivad kasutada neid saagi vedamiseks. Põllul kasutavad nad hobuseid.
Õhtu lõpetasime Hershey šokolaadivabrikus. Kahjuks jõudsime me sinna täpselt siis kui äikesetorm ja kogu rahvamass, kes muidu lõbustusparki külastasid, tungis nüüd šokolaadivabrikusse. Kommid saime ostetud ja valik oli hiiglaslik, aga šokolaadituurile me seekord ei pääsenud pika ootejärjekorra tõttu.
Vahepealsetel päevadel käisime veel ka matkamas Through Creek State Parkis, veine degusteerimas Happy Valley Wineyardis ning ilusates parkides jalutamas. Kolmekesi külastasime ka Bellefontet, kus me juba Priiduga ühe korra ka varemgi olime käinud. See on kohe State Collegi kõrval asuv pisike linnake oma armsate vanade hoonete, Talleyrandi pargi ja baari Big Spring Spiritsiga. Muidugi võtsime ühed head kokteilid seal. 🙂 Neljakesti koos käisime ka Penn-i koobastes, kuhu sõidutati meid paadiga. Koopad olid valgustatud, et pilkases pimeduses stalaktiite ja stalagmiite näha. Koobas jõudis välja järvele, kus tegime ka tiiru enne tagasi pöördumist. Nahkhiiri kahjuks sellel perioodil koopas näha ei olnud.
Priiduga kahekesi
Pärast ringiseiklemist hakkas elu oma tavapärastesse rööbastesse minema. Olime kolimisega ja sisseelamisega ühele poole saanud. Mina otsustasin viimaks loomade varjupaika abiks minna. Olen läbinud koolituse, järgmine kord tegutsen koos mentoriga ja siis saan juba iseseisvalt. Tegu on hoonega, mis on ehitatud just loomade varjupaigaks. See sai teoks tänu headele annetajatele. Varjupaigas on kasside ja koerte pool. Kuna mina suundusin kasside poolele, siis tean ainult kuidas seal on. Kassid ei ole kõik üksteise hunnikus suurtes ruumides, vaid pigem on nad 5-6 kaupa pisemates ruumides. Neil on päris palju liikumisruumi ja isegi oma õueveranda. 🙂 Päris luksus ikka. Enamikel kassidel on kõigil oma suured puurid, sest toidukordade ajal peavad nad olema seal ning sööma ainult neile ettenähtud toitu. Kassid on toredad teraapialoomad ja mis oleks veel parem, kui saan neid ka omalt poolt aidata. 🙂
Lisaks sellele läksime Priiduga ka tantsima bachatat. Meil lubati alguses mõned korrad tasuta käia ja vaadata, kuidas meile meeldib, ja siis alles liituda. Liikmemaks on muidugi suhteliselt naeruväärne summa – 30 dollarit aastas võimaluse eest tantsida nii bachatat, zouki, tangot kui ka klassikalisi balliruumi tantse. Bachata trennis oli üllatav see, et poisse oli oluliselt rohkem kui tüdrukuid. Pole vist sellist asja enne näinudki…:) Lisaks Bachatale püüame Priiduga kolm korda nädalas oma korterikompleksis asuvas jõusaalis käia.
Tööpäeviti teeb Priit hoolega tööd ja mina veedan oma aega söögi tegemisega, kodu korras hoidmisega, poes käimisega ja loomulikult ka meeldivate tegevustega nagu sarjade-filmide vaatamisega, raamatute lugemisega jne. Tore, et on olnud võimalus tõeliselt puhata. 🙂 Ilmselt saab uuesti tööle minek olema väga vaevaline.
New Yorki Sergoga kohtuma
Peale külaliste lahkumist oktoobri esimesel nädalal sõitsime taas nädalavahetuseks New Yorki, et kohtuda Priidu sõbra Sergoga. Veetsime toreda aktiivse ja paljude sammudega laupäeva külastades peamisi New Yorgi vaatamisväärsusi. Kuna ööbisime seekord hiinalinna piiril, siis tutvusime esmakordselt rohkem ka sealse eluga.
Pühapäeval tagasi tulles New Yorgist otsustasime külastada Bushkill Fallsi, mida nimetatakse ka Pennsylvania Niagaraks. See asub eramaal ja ega seda koske väga hästi näha polekski, kui sinna poleks eraomanik rajanud kaljude küljes olevad puidust trepid ja rajad. See vaatamisväärsus muidugi maksab, kuna tegu on eramaaga, aga need vahvad rajad ja ilusad vaated on seda ka väärt.
Oktoobrikuus reisisime ka üheks päevaks läänepoole, külastasime Flight 93 memoriaali koos muuseumiga, ronisime Pennsylvania kõrgeima punkti Mount Davise otsa ja külastasime Pittsburghi. See linnake meeldis mulle isegi rohkem kui Philadelphia. Muidugi oli sellel päeval erakordselt soe ilm ka arvestades oktoobrit, lausa 20 kraadi kanti. Sellest linnast on pärit Heinzi ketšup ja siin asub Andy Warholi muuseum. Viimane jäi meil aga järgmiseks külaskäiguks. Selle asemel nautisime hoopis ilusaid vaateid ja õhtu lõpetuseks sõime pitts-burgerit, mis koosneb kahest itaalia saia viilust, veisepihvist, juustust, friikartulitest ja coleslaw salatist. Igatahes maitses see imeliselt ning me avastasime, et sama kiirtoidukett asub tegelikult ka meie linnas.
State Collegis toimus ka sügise traditsioonile üritus pumpkin festival, kus erinevad vanuserühmad olid ise kõrvitsaid kujundanud ja siis võistlusele pannud. Sellel samal päeval üritasime leida ka hot apple cider-it, kui selle aga viimaks leidsime, oli tegu õunamahla mitte õunasiidriga. 😀 Kuna sügis on olnud siin imeliselt päikseline ja kaunis, siis panen lõppu hunnikuga värvilisi pilte ja tervitame teid kõiki seal teisel pool lompi!! 🙂
Keemikud Ameerikas 