Keemikud Ameerikas

Asusime pühapäeval 21.juulil teele State Collegisse. Puhast autosõitu oli 9 tundi, aga reis ise kestis kokku kusagil 11-12 tundi koos pausidega. Lõuna jaoks peatusime ühes kiirtee toidukohas, kus oli kaks valikut kas pitsa või burger king. Olime eile just pitsat söönud ja selle isu enam ei olnud. Võtsime siis Burger Kingi ja paremat burgerit pole ma oma elus varem saanud. Seal oli kaks saia, üks frititud kanapihv ja üks salatileht. Isegi kastet polnud nad raatsinud väga panna. Tundus nagu Vilniuse näljalaager juba. Igatahes peale seda oli paha sellest kiirtoidust. Olime juba Chicagoski söönud neid must-have toite nagu Chicago-style hot dog ja deep dish pitsa. Õnneks sattusime aga enne State Collegisse sööma sellises kohta nagu Dutch Pantry Family Restaurant, kus sai oasuppi, mis maitses täpselt nagu hernesupp, ja suure portsu värsket salatit. Lootus ei olnud kadunud siit maalt kodulähedasemat toitu leida. Seal pakuti isegi pikkpoissi kartulipudruga. Ma arvan, et seda kohta külastame me veel.

Kiirteel sõites sattusime tee peal ka vihmavalingu alla. See oli kergelt öeldes jube, sest kiirteel seisma jääda on ohtlik ning nii kõik autod sõitsidki ohutuled peal kiirusega 20-30 km tunnis ning ikkagi oli raske näha teeääri ja teisi autosid. Ligi pool tundi kestis katkematu vihmavaling enne kui see läbi sai.

Mida rohkem State Collegile lähemale jõudsime seda ilusamaks läksid vaated. Mäed ja paksud metsad. Eestis olen harjunud, et peaaegu igalpool on põllumajandusmaa, aga siin on peamiselt tihe mets.

Esimese öö State Collegisse jõudes veetsime hotellis, sest soovitud airbnb ei olnud vaba sellel õhtul. Järgmisel hommikul pidime rendiauto tagastama ning Priidu juhendaja tuli ja aitas meid kohvritega ning transpordiga. Oma esimese päeva veetsin Priidu töö juures. Sain tuttavaks tema töökaaslaste ja laboriga. Õhtul saime airbnb-sse sisse kolida. Seal veedame oma esimesed kaks nädalat peale mida kolime järgmisesse airbnb-sse, sest oma päris üürikorterisse saame kolida alles augusti keskel.

Kindlasti tekib ka küsimus, et mida mina siin siis teen. Priit on ju tööl, et kas mina ei lähegi tööle? Tegelikult on nii, et J-2 viisaga ei ole mul lubatud tööd teha. Selleks, et tööle saada, pean esmalt taotlema tööluba, mis võib võtta aega 3-7 kuud. Kusjuures on nõue, et mina oma teenitud tuluga ei tohi ülal pidada Priitu, vaid tohin kulutada raha reisideks, kultuuriüritusteks ja ilmselt ka enda äraelamiseks. Selliseid nõudeid on naljakas lugeda, sest kuidas nad peaksid kontrollima, mida ma täpselt oma raha eest ostan. Ilmselt ei tohi ma üüri, kommunaale jne tasuda enda pangakaardiga. Kuna ooteaeg tööloale on üsna pikk, siis alguses on minul puhkus ja sisseelamine ning siis kui luba käes, on aeg hakata pakkumisi sirvima. Plaan on siia elama jääda ligi kolmeks aastaks, seega aega on selle töö tegemisega! 🙂

Kõik ilmselt ei tea, mis koht see State College on ja kus ta USA mõistes asub. Aga palun, siin on teile kaart. Linnake asub siis USA kirdenurgas kolme autosõidutunni kaugusel Philadelphiast ja nelja autosõidutunni kaugusel New Yorkist ning Washingtonist. USA mõistes on need suurlinnad meile väga lähedal. State Collegis on ilmselt parem elada kui suurlinnas, sest siin on elu odavam ja mugavam ning alati on võimalik organiseerida nädalavahetusreise suurlinnadesse. New Yorkis elades kuluks kogu meie raha ilmselt üürimise peale ja ikkagi peaks me kodu kellegagi jagama. Meie aga tahaksime omaette kohta.

State Collegis on väga armas ülikoolilinnak, kus on palju muruplatse, lilli ja puid. Ainuke viga on see, et seal võib kergesti ära eksida. Igal osakonnal on oma majake ja kõik majakesed on üsna samasuguse kujundusega. Nii et võib kergelt pea kaotada, et mis pidi ma nüüd nende majade vahel paiknen. Kampuses elavad koopaoravad, tavalised oravad ja ka jänesed. Selles osas on tegu väga loodusrohke kohaga, sest juba esimesel nädalal nägin lisaks eelnevatele loomadele ka kitse, metsümisejat (groundhog) ning kulle. Kõik nad elavad südamerahuga siin inimeste ligidal ja väga palju ei karda kedagit. Metsümiseja puhul oli tore olukord kuidas me Priiduga alguses arvasime, et tegu on topisega keset muruplatsi, samas ei olnud nagu loogiline, et miks ta seal lambist olema peaks. Ta lihtsalt seisis tükk aega nagu kivikuju ja siis pani ühel hetkel plagama. Oli ikka täitsa päris loom. 😀

State Collegis on meie õnneks väga palju kohalikke õllepruulikodasid. Oleme juba päris mitmetes käinud degusteerimas. Praegu on parimaks õlleks osutunud üks saison Voodoo Brewerylt. Aga eks meil läheb selle degusteerimisega veel aega, sest lisaks linnas olevatele pruulikodadele asub Pennsylvania osariigis neid veel palju-palju rohkemgi ja valikut on enam kui küll. Enamik veiniistandusi asuvad linnast väljapool, aga üks on ka linna servas nimega Happy Valley Vineyard and Winery. Kahjuks sinna pole me veel jõudnud halva ajastuse tõttu, sest veiniistandus on degusteerimiseks avatud ainult üksikutel päevadel. Õnneks saab kohalikke ja vähemkohalikke USA veine proovida ka erinevates söögikohtades. Nii käisime üks päev California veine proovimas.

Lisaks ilusale ülikoolikampusele asub siin linnas ka palju metsaradu, parke ning Arboretum, mis on botaanikaaed ja kõigile tasuta külastamiseks. Ilmselt on see kõige ilusam kevadel lillede õitsema hakkasime hetkel, aga ega tal viga olnud ka südasuvel.

Esimesel nädalavahetusel ronisime Priiduga linna servas asuva Mount Nittany otsa, mis on merepinnast 633 meetri kõrgusel ja tegu on ühe mäega Apalatšide mäeahelikust. Alguses arvasime, et esimene lähim vaateplatvorm on selline mitte kõige kõrgem, sest minul polnud isegi korralikke jalanõusid jalas vaid ainult lahtised sandaalid. Aga lõpuks tuli välja, et see sama vaateplatvorm ongi kõige kõrgem tipp. Palavuses oli see korralik turnimine, kuid tasus ära. Vaade oli kena.

Lisaks külastasime me Millbrook Marsh-i ning käisime välibasseinides. Siin linnas on suvisel hooajal avatud kaks välibasseinide kompleksi. Ilmselgelt on suved siin kuivemad ja soojemad kui Eestis, sest sisebasseine nendel juures ei olegi. Pakutakse ka suvepasse, et saad piiramatult käia kogu suvi seal päevitamas ja ujumas. Kuna meil veel autot ei ole, et sõita ümbruskandis asuvate järvedeni, siis pidime esialgu leppima basseiniga.

Üks asi, mis State College puhul kohe silma hakkab on inimeste lahkus. Poes ringi liikudes vabandatakse pidevalt ette ja taha, kui keegi kellelegi juhuslikult kasvõi korrakski ette peaks jääma. Kõik naeratavad ja vabandavad. Eestis ilmselt saadetaks ainult vihaseid pilke, et mis sa koperdad jalus, mul kiire (muidugi alati nii ei ole, see oli see stereotüüp). Ütleme, et kui sa kavatsed vahekäiku ületada ja kõrvalt tuleb samuti keegi, siis isegi kui te alles otsustate, et kumb siis enne läheb oma käruga, siis juba hakatakse vabandama, kuigi tegelikult pole keegi kellelegi jalgu jäänudki. See on lihtsalt esimene asi mida kohe öeldakse. Lisaks ringi liikudes tänava peal ütlevad väga paljud tere ja isegi ratturid, kes kiiresti mööda kimavad, lehvitavad. Autojuhid lasevad mõnikord üle tee täiesti suvalistest kohtadest, lihtsalt lehvitavad ja annavad märku, et võid minna. Samuti on ameeriklastel kombeks öelda kõike, mida nad mõtlevad. Ja seda pigem siis positiivsete kommentaaride puhul. Nii saan iga päev mõne kleidi, riideeseme või koti üle kiita kas lihtsalt tänava peal möödajalutajalt, klienditeenindajalt või restoranikülastajalt. See on nende jaoks nii loomulik teguviis. Ei tea, kas see hakkab külge ka!?

State Collegis on kõik neli aastaaega olemas nagu ka Eestis, kuid korralik suvi hakkab siin pihta juba mai keskel ja lõpeb septembri keskel. Ja suvi tähendab siin seda, et ilm on tõesti soe koguaeg, sajab vihma või ei saja, on äike või ei ole. 25-30 kraadi vahel kõiguvad suvised temperatuurid, kuid välistatud pole ka kõrgemad temperatuurid. Öösiti muidugi on jahedam, sest siin pole merd, mis sooja hoiaks. Kui Eestis on mereline kliima, siis siin on mandriline. Talved peaksid olema siin lumised, aga eks me siis näe. Kuigi siikandis on palju mägesid ja ka lund, siis autol talverehvid ei ole nõutud. Ma ei tea, kui turvaliselt ma end tunnen sõites vahepealsete suve-talverehvidega, mida siin kasutatakse, aga eks me näeme seda ka.

Siin piirkonnas pole nii suuri pimeda-valge aja kõikumisi suve ja talve vahel. Suvel tõuseb päike kusagil kuuest ja loojub poole üheksa paiku ning talvel tõuseb poole kaheksast hommikul ja loojub umbes viiest. Seega on siin talvisel ajal palju rohkem valgust ja nii suurt sügis-kevadväsimust ilmselt ei teki kui Eestis. 🙂