Tere-tere! Vahepeal on palju vett merre voolanud, aga nüüd on aeg veidi asi käsile võtta ja jutustada augustikuu seiklustest. Esimeses airbnb-s elasime me 22.juulist kuni 4.augustini. Mul oli ülimalt hea meel sealt ära kolida, sest koht ei olnud just kõige puhtam. Järgmine airbnb oli lausa parkettpõrandaga, milline luksus! Lisaks elasid seal kaks imearmsat kassi. Vabandan juba ette, et pilte nendest nii palju on, aga nad olid ikka väga vahvad seltsilised. Tudusid pidevalt meie toas. Kööki minnes aga olid nad kohe järel ja nurusid hirmsasti süüa. Mimi (hallikirju) pani üks hommik Priidu võileivapealsega keldrisse punuma. Igatahes olid nad alati peale hommikusööki (mille nad sõid ära kahe sekundiga ja tekitasid minus alguses kahtlustusi, et omanik ei annagi neile süüa) sama näljased kui enne sööki. Omanik Eric ütles, et nad olin varem paksukesed ning oli aru saada miks. Neil lihtsalt ei suutnud piiri pidada. Samas mõni tapetud hiir vedeles küll õues söömata. Lisaks olid nad omavahel parimad sõpsid ning magasid alati kõrvuti, käisid suhteliselt tihti koos ringi ja isegi aitasid üksteist pesta.
Eric oli ise väga sõbralik ja tore võõrustaja. Üks õhtu tegime koos tema ja ühe üürnikuga aias lõket ja grillisime grillvorste. Grillvorstid olid muidugi hot dogide tegemiseks mõeldud, sest ameeriklased sellist asja ei tunnista, et sööd vorsti lihtsalt paljalt ja mitte saia vahel. Me ostsime juurde ka ketšupit, mis oli jumal tänatud, päris sarnane Eesti omaga, mitte äädikane Heinz vms. Alati siin poes valikuid tehes nii hästi ei lähe. 🙂
Vahepeal saime endale ka auto, mis andis meile kõvasti liikumisvabadust juurde. Bussiliiklus ümberkaudsete linnade ja piirkondade vahel on pea olematu. Bussiga saab liikuda kas State Collegi piires või siis suurlinnadesse nagu New York, Pittsburgh vms. Priit otsustas, et ei hakka nende igavamate variantide vahel valima, vaid otsustas võtta ameeriklase. Selleks osutus üsna soodsa hinnaga saadud 2008.aasta Buick Lucerne CXS. Tegu on 4,6 liitrise V8 mootoriga. Neelab küll rohkem kütust, aga on väga mõnusate mugavustega pill. Automaatkäigukast, mis on siin pigem reegel, automaatsed kojamehed, tuled, istumispositsiooni seadistamise võimalus, palju jalaruumi ning suur pagas. Üks esimesi asju, mis häirima hakkas oligi see, et kuna tegu on pika autoga, siis ei anna rooli nii palju välja keerata kui näiteks meie eelmisel Mazda 3-l. Aga eks see ole harjumise asi ja nüüd ma ei pane seda enam tähelegi. Parkimisel on aga ikka veel kohati gabariitide tunnetamisega probleeme, sest auto tagaosa on lihtsalt nii pikk.
Auto kättesaamisega ja üleüldse asjaajamistega on siin vaja väga-väga rahulikku närvi. Auto saamiseks oli tarvis esiteks Priidul taodelda Pennsylvania ID-kaart ning omakorda selle taotlemiseks oli vaja ette näidata kohalik rendileping ning ka pangaleping, tõendamaks, et oled Pennsylvaniaga seotud. Pangakonto tegemine aga omakorda nõudis samuti aega ning vajas rendilepingu aadressi. Rendilepinguga aga oli meil olukord, kus üks hetk kui tuli info, millisesse korterisse me täpsemalt kolime, siis avastasime, et see on üks kõige kehvemas asukohas ja kõikidest teistest majadest koledam hoone. Seejärel hakkasin ma helistama ja uurima, kas on võimalik vahetada. Kuna telefoni teel asju selgeks räägitud ei saanud, siis otsustasime kohale minna ja uurida. Kohapeal tutvustati mõningaid variante, mida enam palju järel just polnud. Algselt pidime kolima 17.augustil, kuid pea kõik pakkumised olid alates 22.augustist. Käisime kortereid väljast vaatamas, sest sisse ei saanud minna. Kõikide korteritega on siin suhteliselt nii, et ostad põrsast kotis. Valisime välja korteri, mis asus esimesel korrusel ja oli vaatega muruplatsi poole (siis ei ole inimesi akende eest kohe läbi jalutamas). Tegu on päiksepoolsema korteriga ning algsest korterist suurema ja just aasta tagasi saanud remondiga köögis ja vannitoas. Selle korteri üür oli küll tiba kallim, aga kõik muu oli etem. Seega toimus meil ka aadressi vahetus ja enne ei saanud midagi teha, kui rendileping sõlmitud. Kuna kolimine oli 22.august, siis oli meil tarvis veel 5 ööd kusagil ööbida. Õnneks tuli Eric vastu ja saime seal pikemalt olla.
Asjaajamistega on siin aga nii, et kõik on omavahel seotud. Kui üks asi on puudu, siis teist asja ei saa. Näiteks mina pidin saatma tööloa taotluse. See sisaldas endas nii minu kui Priidu riiki sisenemise dokumente, meie viisade sertifikaate, viisade koopiaid, passi koopiad, minu passipilte, abielutõendit koos tõlkega, millele pidi alla kirjutama keegi erapooletu (selleks valisime Priidu õe Krista) ning vabas vormis kirjutatud teksti, miks ma tahan tööle minna. Need dokumendid pidi saatma postiga. Lisaks oli tarvis sinna lisada ka pangatšekk 410-le dollarile, sest nii palju maksab siin tööluba. Selle tšeki jaoks aga oli tarvis pangakontot ning seetõttu sain ma taotluse teele panna alles kuu pärast siia kolimist. Kõige huvitavam on veel see, et tööluba kehtib täpselt nii kaua kui meie viisa. Kuna tööloa saamise otsus võib tulla alles kusagil jaanuaris-veebruaris ja meie viisa on esmalt tehtud aastaks ajaks, siis tähendab, et minu tööluba kaotab automaatselt kehtivuse juba juulikuus ning siis on mul vaja taaskord kõik samad paberid ja ka samas suuruses rahatšekk postiga teele panna. Seega võib öelda, et tööluba on kallis lõbu. Ei tea, kuidas peaksid need inimesed seda taotlema, kellel rahalisi ressursse pole. Nad ei saa ju ka tööle minna, et tööloa jaoks raha teenida. See on veider nõiaring. Ei tea, mida USA selle riigilõivuga saavutada tahab. Ilmselgelt soodustab see illegaalset töötamist ja toob vähem raha sisse, kui see, kui inimesed töötaksid legaalselt ja maksaksid makse teenitud tulu eest.
Siia sai nüüd kokku nii positiivseid kui negatiivseid asju, aga eks see elu olegi selline. 🙂
Keemikud Ameerikas 