Vahepealsetel nädalavahetustel oleme aega sisustanud ka mitmete ümbruskandis asuvate kohtade külastamisega.
10.augustiks planeerisime väljasõitu Bellefontesse, mis asub kohe State College-i kõrval. Seal on mitmeid näiteid Viktoriaani ajastu arhitektuurist ning looduslik allikas, mille järgi ka linn nime sai. Lisaks asub seal ilus Talleyrand-i park ja vanas tikutehases paiknev destilleerimisvabrik Big Spring Spirits, kuhu läksime ka tuurile. Tuuri saime üllatuslikult privaatse ning kui tuurijuht (kes ise seal töötas), sai teada, et me oleme biokeemikud ja saame millestki aru, siis tegi ta meile pooletunnise tuuri asemel tunni ja poolese ning andis maitsta ka 86-protsendist nn “põhja”, millest kõiki kangeid alkohole tegema hakatakse. See maitses nagu hansja, ainult et kangem. Lisaks tuurile oli hinna sees degusteerimiseks mõlemile 3 kanget alkoholi omal valikul ja üks kokteil. Peale neid läks tuju juba üsna lõbusaks. Kuna koteilid olid imemaitsvad, siis otsustasime ühed veel tellida. Sealne toodetav alkohol on ka kangem, näiteks džinn on seal 50-protsendiline. Igatahes oli tore õhtu ja sealseid kokteile lähme kindlasti veel maistma.
Meile kõige lähem ujumiskoht on Whipple Dam State Parki järv, kus sooja on suviti kusagil 21 kraadi. Selline jahutav. Ujumiskohtade, parkide, metsaradade ja muude looduskaunite kohtade osas on USA-s regulatsioonid, mis on eestlaste jaoks väga harjumatud. Esiteks on ujumisalad alati piiratud poidega, isegi kui on tegemist pisikese järvega ning otseloomulikult on keelatud kõik alkohoolsed joogid ning ka pimedal ajal ei ole lubatud looduses olla (ilmselt erand on tehtud telkimiskohtadele). Kohe kui päike loojub, siis peab nendest kohtadest minekut tegema. Ilmselt seda kontrollivad metsavahid, kes siis järjepidevalt ringi sõidavad.
Ühel laupäeval otsustasime ka korraliku matkapäeva teha. Alustasime päeva USA-liku hommikusöögiga, et matkal kõht tühjaks ei läheks. Külastasime The Original Waffle Shop-i. Olime juba varasemast õppinud ja võtsime ühe soolase ja ühe magusa kahe peale. Muideks see vahukooremägi on vahvel koos värskete maasikatega ja vahukoorega. Viimane muideks oli väga õhuline, väherasvane ja ilma suhkruta. Seda poleks olnud üldse raske ka üksi nahka pista. 🙂
Matkaks valisime Thousand Stepi, kus üles mäkke oli tarvis kõndida üle 1000 trepiastme, mida kunagi kasutasid kaevanduses töötavad mehed igapäevaselt tööle minekuks ja äratulekuks. Ülesse jõudes tegime ühe tiiru ühele poole vaateplatvormile ja siis teiselepoole vaateplatvormile. See rada tegelikult on üks osa pikemast Apalatšide mäestikus asuvast matkarajast. Kuna kahe vaateplatvormiga tundus asi veidi igavavõitu, siis otsustasime minna edasi veel järgmisessegi, mis asus 2,5 miili kaugusel ja veel ülesmäge. Alguses arvasin, et mis see 2,5 siis ikka on, aga tegelikult oli see üle tunni matkamist üles ja teine tund tagasi. Korra eksisime ka rajalt kõrvale, aga õnneks taipasin üks hetk vaadata, et värvitud ribasid ei ole enam puude küljes ja rada on kuidagi kahtlane. Ülevalt vaade aga oli seda pingutust väärt. Alla jõudes jalad värisesid pingutusest ning joogivesi oli täiesti otsas ja meie hirmus janused. Otsustasime esmalt kusagilt vett hankida ja siis Green Furnace State Parki ujuma minna. Sinna sõites jäi meile ootamatult tee peale ka amišite küla. Terve üks jupp maanteest oli täis hobuvankreid ning autoga sõites pidi pidevalt ette vaatama, et sõnnikust läbi ei sõida. 😀
Tegime üks päev pisikese tiiru ka Black Moshannon State Parki rabas. Muidugi lootsime, et saame ujuma ka peale matka, kuid seekord läks teisiti. Kuna oli kuulda müristamist, siis pargivaht ajas kogu rahva rannast minema ja ega meilgi muud üle ei jäänud.
Peale raba otsustasime enne koju minekut Targetist läbi käia ja sinna me mõneks ajaks jäimegi, sest torm oli jõudnud State College-sse. Vaatasime, kuidas Targeti välisuksed kinni-lahti paukusid, kuidas vihma ladistas ojadena ja prügikastid lendasid tuule käes. Torm läks tunnikesega üle ja siis suundusime airbnb-sse. Seal avastasime, et elekter on läinud. No tore, järelikult kodus süüa pole võimalik teha. Läksime siis välja sööma ja peale seda koju tagasi jõudes avastasime, et aias sissesõiduteel on oravapesa koos kolme pojaga (alles kinniste silmadega) puu otsast tormiga alla lennanud. Eric helistas loomaabi infoliinile ning saime juhiseid, et nad tuleks üles soojendada ning üleöö toas soojas hoida. Hommikul aga kastiga puu alla panna ja vaadata, kas oravaema tuleb neile järgi. Kuna Priit pidi tööd tegema, siis meie Ericuga istusime küünlavalgel (sest elekter oli ikka läinud) elutoas oravapojad süles. Meile soovitati kasutada soojendustekki, kuid ilmselgelt ei saanud me seda teha, kuna elektrit ei olnud. Ideaalne õhtu. 🙂 Lisaks avastas Eric üks hetk, et kastis rätikute vahel on õuest tuppa tulnud kirbud. Kuna ta oli nendega hiljuti võidelnud ja just lahti saanud, siis ei jäänud meil muud üle, kui oravad kastiga ja teki sisse mässituna ikkagi õue viia. Seejärel ootasime, millal elekter tagasi tuleb, et saame kasti ümber soojendusteki ka panna, et neil öösel külm ei hakkaks. Kui elekter tagasi tuli ja oravaid vaatama läksime, siis kuigi kastis oli soe, oli kahjuks üks orav hinge heitnud. Kaks teist olid aga aktiivsed ja reipad. Üks üürnikest hakkas seejärel labidaga pimedas aianurka hauda kaevama (nägi välja väga sürreaalne :D), et surnud oravapoeg matta. Hommikul kontrollima minnes olid oravapojad elus ja terved ning Eric pani nad kastiga puu alla. Läks pool päeva mööda, kuid oravaema ei tulnud. Helistasin siis uuesti loomaabi infoliinile ja sealt suunati mind kiiresti edasi Animal Medical Centerisse, kuhu oravapojad sain hoole alla anda. Seal paluti mul täita ka ankeet ning panna meiliaadress, kui soovin tagasisidet oravapoegade kohta. Siiamaani kahjuks mingit tagasisidet pole veel tulnud, aga loodan, et nad on kenasti elus ja terved. 🙂
Selle kogu loo juures on huvitav ka fakt, et siin oli nii kiire ja professionaalne abi metsloomadele, kuid samas kõik muud teenused lonkavad igat jalga. Olgu see IKEA-st tellimuse tegemine või kõnekaardi aktiveerimine. Viimasega tegeles Priit oma kolm õhtut ja seda iga õhtu mitu tundi, et saaks lihtsalt tellitud kaardi aktiveeritud (lisaks ei võetud teda esinduses jutule). See on ka tore, et siin üritatakse raha kokku hoida tööjõukuludelt. Tihti kasutatakse automaatvastajat ja seda lausa nii, et mõningatel juhtudel üritab robot päris inimese eest probleemi lahendada. Olukord aga kipub olema nii, et robot ei mõista lõpuks, mis su mure on ja soovile “palun ühendage mind päris inimesega” ta ka vastu ei tule. Seega on see üks lõputu ootamine ja sinu teemaga mittepuutuvatele küsimustele vastamine. Tihti peab helistama mitu korda, enne kui reaalse inimesega kontakti saab.
20.augusti õhtul otsustasin, et võiks tähistada ka taasiseseisvumist. Olime nädalake varem külastanud East European Marketit ja seal oli saada kilu (kahjuks muidugi rootslaste magusat varianti). Sealt marketist olime varem ostnud ka suitsuvorsti, sprotte ja sügavkülmutatud karumsit (ööseks tavakülma panna ja maitseb nagu poleks kunagi külmutatud olnud). Seal oli saada isegi Cido mahla, millel oli lisaks läti ja leedu keelele kirjas ka eesti keeles “õunamahl”. Muidu üldiselt seal Eesti toodangut ei olnud. Oli veel vorsti nimega estonski, aga ilmselgelt seda Eestis polnud toodetud. Ei tea kas see on hea märk, et me justkui ei kuulu siiski Ida-Euroopa alla? 😀 Muidugi on selles poes hinnad üsna kallid ja ega iga päev sealt osta ei jaksa. Selle päeva aga saime tähistada kiluvõileibade, värskete marjade ja suitsuvorstiga.
Nüüd sai päris pikk postitus. Loodetavasti oli jaksu ka läbi lugeda ja ka järgmisi ette võtta 🙂
Keemikud Ameerikas 